Pussochkram

Täna sai mu lemmiknädal nendest kahest nädalast, mis ma siin olen olnud otsa aka Kristel ja Kaur sõitsid tagasi koju.

In one of those busy train stations

Bye-bye, I'll be here when you come back

Pidu ja Gröna Lund ja muu tore

Kuhu ma nüüd jäingi? Ahjaa, laupäeva õhtul otsustasime Mari-Liisiga, et me küll niisama kodus istuda ei viitsi, nii et tegime end ilusaks ja läksime peole. Pole ammu nii palju tantsinud, oli vägaväga tore. Just enne äraminekut tuli minu juurde üks kutt ja meie vestus nägi välja selline (rootsi keeles loomulikult):
K: Tere... Kas sa oled Eestist?
V: (väga-väga hämmingus) Jaa...??
K: Kas sa Kristelit tunned?
V: ???? Millist Kristelit?
K: Kristel K'd?
V: Jaa
K: Ma vaatasin ta pilte just üks päev facebookist ja tundsin su ühe pildi pealt ära:)
V: (lõpuks koidab, et mis toimub ja kellega on arvatavasti tegu) Aaa, kas sa oled K?
K: Jaaa!
V: Hehe, jahaa, aga me lahkume nüüd tegelt...

Ning tuli välja, et ta mõtles nüüd, et ta hullumoodi ehmatas mind ära. Tegelikult olin ma lihtsalt väga üllatunud, kui väike maailm ikka on ja pealegi olin ma alguses väga kahtlev selles suhtes, et mida ta nüüd minust tahab. Haha :)


Järgmisel päeval, ehk siis eile ärkasin vara ja käisin pesumajas pesu pesemas. Kella ühe-kahe paiku helistas Kristel ja ütles, et sea end valmis, me tuleme võtame su umbes 20 minuti pärast peale. Oookej. Tuli välja, et sõitsime GRÖNA LUNDI!

Alustasime kergemate asjadega

Käisime nalja/lõbumajas

Ja kõikidel karussellidel, mis seal olid

Loomulikult ka Fritt Fall ehk vabalangemine, mis oli minu jaoks kõige närvekõditavam. Vaade linnale oli muidugi meeletult ilus, aga süda värises küll ja hing jäi kukkumise hetkel kurku kinni.



Kõikidest atraktsioonidest muidugi pilte ei ole, kuna me olime kogu aeg jooksus ja kuskil pea alaspidi keerlemas, nii et fotokaga ei olnud mahti jamada.
Aga lõpus käisime ka nö laste alal ning seal oli Kaur fotograaf, sellel ajal kui meie teetasside ja Dumbodega sõitsime.


Olime seal kuni sulgemiseni ning see oli maailma kõige toredam päev üldse! Ei suuda järgmist korda (ehk siis järgmist suve) ära oodata ning tahaks juba uuesti Insane'l sõita ning oma närve Fritt Fallil ja Katapuldil kõditada lasta.

Aga nüüd ka natuke muud, mille juurde ma ei ole vahepeal jõudnud. Nimelt et ma kolisin eraldi tuppa.

Ning alates tänasest näen ma natuke teistsugune välja ka! (made by Kristel)

Enne

Ja pärast

Töö koha pealt nii palju, et mõned on minust huvitatud ehk siis ma kirjutan homme pikemalt, kuna pean täna veel muid asju ka teha jõudma.

Vi hörs!

Musiiid, ma olen tagasi!

Aga kuna ma olen alates reede õhtust, mil ma ikkagi väljas ei käinud, nii paljude asjadega tegelenud, pean ma tänasest homme kirjutama, kuna kõike korraga ei jõua.Reedel vaatasin siis välja minemise asemel Benjamin Buttoni filmi. See oli väga pikk (Nagu Joe Black all over again), aga tegelikult meeletult põneva sisuga.Kuna ma filmi tõttu alles kell kolm öösel magama sain, siis ärkasin ma hommikul alles ala kell 10, kui Melissa mulle helistas.
Varsti pärast seda jooksin linna ning saingi temaga kokku ning me saime oma Rootsi-muljeid jagada. Haha, meil mõlemil oli nii palju rääkida, nii et see kujunes üheks vahetpidamatuks vatramiseks.Alguses käisime söömas...


Vaatasime natuke linnas ka ringi, jalutasime ja tegime lamedaid turistipilte (kuigi me peame endid, kes me juba üks-kaks nädalat siin elanud oleme, täielikeks kohalikeks)


Meie Kungträdgårdeni kirsipuude all. Tahaks seda kohta juba kevadel näha. Siis on siin kindlasti meeletult ilus.

Põikasime ka Beyond Retrost läbi. Ning ma avastasin, et kui mul raha oleks, siis ostaks ma kogu oma garderoobi sealt.


Lõpuks saime Kristeli ja Kauriga ka kokku. Ma jõin ära ühe maailma kõige maitsvama jäätisekokteili. See ei olnud selline, millise sa Eestis kohvikust tellides saad. See oli hullult suur, päris maasikatükkidega ning kõige peale oli veel lisatud suur hunnik vahukoort!

Selline oli minu lauPÄEV. Laupäeva õhtust ja tänasest kuulete homme:)

klassika

Üks lause Van Wilderist: " Worrying is like a rocking chair. It gives you something to do, but it doesn't get you anywhere." (Muretsemine on nagu kiiktool. See annab sulle tegevust, aga ei vii tegelikult kuhugi.)

Write that down.

helllooouuuu

Praegu mööduvad minu päevad nii: hommikul voodis olen rõõmus (magada on ju alati tore), siis vaatan meili ja näen, et ei ole mingeid muutusi (muutun kurvaks ja masetsen). Siis põgenen kodust, kuna ei suuda seal enam olla ning lähen linna (jälle parem olla, kuna Stock on ilus ning mulle meeldib siin), vahel (nagu ntks täna) saan sõpradega kokku ning on ülihea olla (meeleolu tipus), rõõmsalt lähen koju, söön ning olen rõõmsapoolne, kuna mõtlen mõtteid, kus mõte on sees (haha).Võib-olla läheb täna veel toredamaks, kui ma õhtul veel Kristeli ja Kauriga ka kokku saan (reede ju! palunpalunpalun)
Varsti peaks mulle helistama eestlane, kelle lapsi ma võib-olla paar korda nädalas hoida saan.
Aga muidu, kordame veel kord tänase päeva üle:

Meie Humanas

Meie Humana ees

Meie kohvi joomas

Ja nüüd ma olen kodus, söön oma poolkõvasid praekartuleid (ei suuda kunagi oodata, et need valmis saaksid, piin missugune) ja ootan telefonikõnet.

Ahjaa, täna ma aitasin raamatukogu ees ühte kutti tema ülikooli uurimustööga ja vastasin mingitele küsimustele. Pidin meenutama oma kooliaega ja seda, kas mind on kunagi narritud, pekstud või taga aetud ning kas ma olen selle narrimise tagajärjel hakanud narkootikume tarvitama või kas mul oli probleeme unetusega ja nii edasi.
Õnneks oli mul tore kooliaeg, nii et mul oli päris suuri raskusi kõige traumeerivama kogemuse meenutamisega.
Aga see kutt oli hästi tore ning me rääkisime koos minu töötusest ja sellest, mida ma saaksin teha, et seda muuta.
Tal ei olnud kahjuks ühtegi eriti uudset ideed, aga tore oli ikkagi.

eksistentsiaalsed mõtted

Eile sain lõpuks Kristeli ja Kauriga ka kokku. Pärast tundus tulevik jälle toredam ning oli väga tore jälle näha ja rääkida ja talvist Rootsi-reisi meenutada.
Täna oli imelik päev. Hommikul oli mul vahepeal üks väga kahtlane unenägu, kus oli suvi ning ma läksin läbi veranda köögi poole. Kui ma kööki jõudsin, sain ma aru, et midagi imelikku on teoksil ja et ma ei ole ju tegelikult siin. Ja siis ma tegin silmad lahti ja olin hoopis oma Rootsi-voodis/madratsil.
Hommikul rääkisin Velloga ning ta ütles, et põhimõtteliselt on küll võimalik see, et ma siia natuke kauemaks jään. Ta ütles, et ta peab oma tütrega rääkima, et äkki ma saan tema toas elada ning hiljem üüri ka maksma hakata.
Siis sõitsin linna, et endale võtit teha. Ning bussis oli mul kahtlaselt hea tuju ning ma hakkasin mõtlema siin, Rootsis olekule, ja üldse kõigile neile võimalustele, mis mul üldse on.
Ma ei tea, kas asi on selles, et mul on siin praegu raske aeg või on mul koduigatsus või ma sain lihtsalt pooleteise nädalaga aru, mida ma tegelikult tahan. Igatahes ma hakkasin mõtlema, et pärast seda Rootsi-aastat ei ole ma üldse kindel, kas ma tahan siia ülikooli jääda. Ma mõtlen juhul, kui kõik läheb nii nagu peab ning ma leian siin töö ja saan siin nii kaua olla.
Ma hakkasin mõtlema sellele, kui tore oleks hoopis näiteks Tartus ajalugu õppida või teha mõni lisaeksam ning mingit loodusasja õppida.

Nüüd ma olen muidugi väga segaduses tegelikult. Ega ma nüüd niikuinii ülikooli ei saaks kohe minna ja hea ongi, kuna ma veel täpselt ei tea ju midagi.
Või siis ma olen hullumas ja ajan mingit vägaväga imelikku juttu.
Põhiidee selles jutus on see, et ma ei tea mida ma tahan ja kus ma seda tahan.

Mitumitu tundi hiljem, enne magama minekut:

Wow, ma lugesin just selle eelneva teksti üle ning ma ei saa sellest isegi aru. Edu teile, kes te seda lugema peate!
Tulin just Djurö'lt tagasi, käisin sõpsidel õhtusöögil. Päeval helistasin Kennethile, et teada saada, kas ta saab mu peale võtta ning ta ütles, et kõik on okej, saab küll. Läksin siis õigel ajal bussipeatusesse teda ootama ning eeldasin, et ta tuleb autoga. Siis sõitis aga üks suur buss ette. Ma veel liikusin natuke mujale, et näeks bussi taha ka, et ma autot maha ei magaks, kui ma äkki märkasin, et Kenneth mind bussi kutsus! (Need, kes ei tea: K on bussijuht) Haha, ma olin vägaväga segaduses alguses.
Umbes sama segaduses nagu teised, bussi ootavad inimesed, kui ma üksinda bussi peale läksin ja nende nina ees uks kinni löödi:D Haha, oli tore sõit.
Siis käisime poes ning ostsime head ja paremat ning läksime korterisse Kr ja Kauri ootama.
Lõpuks oli meil üks tore õhtuöök, jälle sai meeletult nalja ning süüajuua.
Homme helistab mulle üks eestlane seoses ühe väikese õhtuse lapsehoidmise tööga ning siis vaatame, kuidas asjad edasi lähevad.
Nagu alati, ma annan teile teada, kuidas asjad sujuvad.
Aga see on küll vägaväga imelik, et mu telefon rahast kogu aeg tühjaks saab. Eestis ei juhtunud seda kunagi. Nii see on siin, heaolumaal. Hea on olla küll, aga maksma pead ka selle eest...

okou

Nüüd ma tunnen seda paanikat kurgus.

Ei suuda enam toas olla, aga ei ole kuhugi minna ka.

Saatsin oma CV umbes 20 kohta.

Kas ma peaksin üldse siin olema?

Mida ma siin teen? Ja kui ma ei tee siin midagi, siis mida muud ma teen?

Tunnen, kuidas mu tulevik vaikselt tumedaks muutub ja käest ära voolab.

jälle teel

Eile hommikul tuli välja, et ma saan oma uude elukohta alles õhtul minna. Nii ma siis pakkisin hommikul oma asjad kokku, jätsin need sinna ning sõitsin ise linna. Kella üheks oli mul kokku lepitud kohtumine kahe Stocki lapsehoidjaga, nii et täpselt õigel ajal me kõik kohtusimegi Drottninggatani ja vanalinna vahelisel sillal.
Üks neist oli lätlane ja juba päris pikka aega siin Rootsis töötanud. Teine oli pärit Tšehhist ja alles kolm nädalat siin olnud. Ta rääkis, et hetkel talle eriti ei meeldi siin, kuna tal ei ole ühtegi sõpra ning ta ei ole harjunud niimoodi üksinda kogu aeg ringi käima. Ma lohutasin teda ning ütlesin, et me võime millalgi koos välja minna.
Hommikul avastasin ma ka, et mu 100 SEKi, mis ma kõnekaardile olin laadinud, olid otsa saanud! Naljakas, kuna ma olen ainult nädal aega ju siin olnud ning kõik selle maha rääkinud. Ma muidugi helistasin vahepeal Eestisse ka, nii et ma ei kujuta ette tegelikult, kui palju raha sinna läks.
Nüüd ma ostsin endale 75 SEKi eest Comviq Kompist sinna peale. See tähendab seda, et teiste Tele 2 ja Kompistega räägin ja sms'in tasuta!

Igatahes. Umbes kella kuue paiku sõitsin ma tagasi koju, sain oma nädalakese eest palga kätte, andsin võtmed tagasi ning ronisin oma kohvriga tänavale.
Kusjuures ei olnudki nii tappev oma 19-kilogrammise kohvriga T-bana jaama kõndida. Õnneks oli pühapäeva õhtu ning metroo oli suhteliselt tühi.
Kesklinnas sain Mariga kokku ning sõitsime bussiga minu uude ajutisse elukohta. Tutvusin korteriomaniku Velloga, kes mu nime oma märkmikusse üles kirjutas ning üle pika aja sain ma jälle isuga õhtusööki süüa.

Nüüd ma olen hetkel üksinda kodus. Parandasin oma CV'd ning saatsin selle kontrollimiseks Marile. Nüüd on veel plaanis netis surfida ja uut töö/elukohta otsida.

Aga mõelge, kui tore tegelikult! Kui igav oleks teil lugeda minu igapäevase lapsehoidjaelu rutiini kohta. Nüüd on natuke põnevust ka ning kõik saavad lugeda ja mõtiskleda, et ei tea, mis järgmisena juhtub:D

töötu

Hommikul otsustasin ma, et jään siia veel üheks ööks. Kuna perel midagi selle vastu ei olnud ning Maril ka niiviisi natuke mugavam, otsustasingi ma oma asjad veel maha jätta ning linna minna, et siis õhtul tagasi tulla.


Esimese asjana käisin ma vanalinnas Maril külas, et natuke homse kohta asju selgeks rääkida, ala millal ma tulen jne.

Pärast seda oli mul plaanis sellele au-pairi pargi-olengule minna. Kuigi mul olid instruktsioonid üles kirjutatud, kuidas sinna kohale jõuda, keerasin ma ikkagi kaks korda valesti ning jõudsin kohtumispaika pool tundi hiljem, kui kokku lepitud.


Kahjuks oli aga nii, et kui ma siis pool tundi hiljem kohale jõudsin, olid inimesed vist juba edasi liikunud ning seal ei olnud enam kedagi. Kahjuks ei olnud ma ka kellegi telefoninumbrit üles kirjutanud.


Siis ma otsustasin linna tagasi sõita ning Eesti Majja Saaremaa päevadele minna. Seal tantsiti Tuljakut ja müüdi Eestist toodud turisti-kaupu.


Pärast seda läksin ma uuesti vanalinna ning siis, kui Mari-Liisil töö läbi sai, läksime me ja võtsime ühe burksi ja jäätise.
Koju jõudes sisenesin ma nö tagaukse kaudu, kuna vanematel olid külalised ning mul ei olnud mingit tahtmist oma nägu neile näidata.
Olin kõndimisest meeletult väsinud ning lihtsalt lebasin ja vaatasin Pipi Pikksukka.


Pärast seda skype'sin ma Kairiga ning veetsin ilmatu pika aja töökuulutusi sirvides ja järjehoidjatesse lisades. Muidugi avastasin ma pärast, et mingil imelik põhjusel ei olnud ükski kuulutus salvestunud, nii et see oli täiesti tühja läinud töö ning ma pean homme kõik jälle uuesti tegema.
Ma sättisin oma CV'd ka natuke, kuid tahaks, et keegi aitaks mul selle üle vaadata, et ma saaksin minna ja seda jagada.

Homme pakin ma oma asjad seega kokku ja lahkun siit. Kuigi esialgu oli plaanis, et lähen õhtul 8 paiku, tuli nüüd välja, et võib-olla saan ma juba päeval minna.
Ja siis saan ma veeta terve päeva tööd otsides. No palun! Ma oleks nii valmis tööl käima ning mulle meeldiks see kindlasti. Andke mulle ainult võimalus!

a minor set-back

Tere, kõik te karvased ja sulelised!
Tundub, et teil on Tallinnas praegu tore pidu ning et homme läheb veel põnevamaks. Loodan varsti ka pilte näha ja muljeid kuulda! Aga seniajani tean ma Miuksi kaudu ainult, et Pia on pisitilluke ning et Miia juba andis talle hästi palju musisid:)
Igatahes, have fun tomorrow!

Ning nüüd räägin ma ka natuke enda elust ja olukorrast Rootsi-riigis. Ma olen mõnedele (ma ei ole päris kindel, kui paljud seda blogi siin üldse loevad. Võiks endast vahepeal märku ka anda, muidu ma kirjutaks nagu olematule publikule) juba rääkinud, et asjad ei olnud enam eriti toredad minu Rootsi-peres.
Probleemid algasid kolmapäeval ning jätkusid hiljem. Ma sain aru, et pereema ei ole minuga rahul ning mul endal ei olnud ka enam tore olla. Kuna ma ei viitsi enam detailidesse laskuda, ütlen ma vaid seda, et pereemal ja minul olid mõned konfliktid ning erinevad arusaamad sellest, kuidas tema tahtis, et asjad oleks ning kuidas mina tegin.

Täna oli mul vaba päev ning ma sain Mari-Liisiga linna peal kokku. Rääkisime ja arutasime ning leidsime lahenduse. Kui hea, et mul on ikka keegi, kelle poole siin pöörduda. (Ning, et Kristel ja Kaur ainult paari päeva kaugusel!!!)

Igatahes. Koju tulles rääksin ma pereemaga ning sellest tuleb selline rahumeelne lahkumine. Ta annab mulle selle ühe nädala eest mingi palga ka ning ma võin oma aasta lõpuni kehtiva T-bana kaardi alles jätta! Ta ütles, et tal ei ole sellega ju midagi teha. Tõsi ka muidugi.

Nii et homsest alates olen ma jälle töötu ja natuke nagu kodutu ka. Aga vähemalt saan ma alguses Mari-Liisi juures peatuda, seni kuni ma midagi leian. Ja mul on selle millegi leidmiseks aega ainult paar nädalat.

Homme pakin ma kohvri kokku ning sõidan linna. Loodan, et jõuan äkki Eesti Majja Saaremaa päevadele ka, kuid ei ole veel kindel. Lisaks sellele toimub homme pargis kohalike au-pairide kokkusaamine ka. Sinna oleks ka tore jõuda.

Eks näeb.

Ahjaa, täna nägin ma Stocki raamatukogu ees jälle ühte jänkut lillepeenarde vahel jooksmas (mis toimub?) ning seda ka, kuidas ühele mehele raamatukogu kõrval avalikus kohas urineerimise eest trahvi tehti.